Kuidas lugeda rahvast?

Artikkel ilmus ajakirjas "Sotsiaaldemokraat" novembris 2013

See ei ole retooriline küsimus, ka ei räägi kehakeelest, vaid sellest, kuidas võiks määratleda ühte rahvast 21. sajandil. Läbi aegade on püütud taandada inmhulkasid müütilistele ühistele väärtustele ja tihti on selline müstifikatsioon viinud konfliktideni, et selgitada välja kelle rahvusheeros ikka kelle omale kannu õlut võlgu jäi. Aastatuhandel, milles elame, me lihtsalt peame leidma uue võtme teiste ja eneste määramiseks. Kuidas siis lugeda rahvast, sealhulgas eestlasi?


Esmalt tuleb leppida sellega, et rahvus on kultuuriline mõiste ja mitte ükski vere- ega geeniproov ei näita kuulumist ühte või teise rahvusse. Rahvus on enese määratlemise küsimus ja vaba ühiskonna igal liikmel peab olema õigus määratleda end selle osana, või ka mitte. Aga nüüd ma langesin ise endale püstitatud lõksu ja rääkisin rahvast kui ühest tervikust — oled sa eestlane või mitte, oled sa tont või inimene?

Siin tahangi öelda välja oma kandva mõtte, et rahvas ei ole üks tervik, vaid kangas, kude ja muster, millesse on põimitud väga eripalgelisi väiksemaid ja sisemiselt terviklikke kogukondi. Tugev rahvas on tugevate ja kattuvate kogukondade liit, olgu nad moodustatud territoriaalselt või lähtuvalt huvialadest, ajaloost, keelest…. Mida rohkem neid on, seda tihedam on lõim, seda tugevam ühiskond tervikuna. Ja samas — mida enam me pingutame ühtsuse poole, mida enam me kaalume kuidas peaks istuma ja astuma tõeline eestlane, seda ühevärvilisem ja vaesem on see rahvas.

Et see jutt ei jääks abstraktseks, siis mõtleme korra igapäevaelu peale, kus vähesed meist — kui üldse — on esmalt eestlased. Esmalt oleme me isad ja vennad, õed, emad, töökaaslased, lagevarjuhüppajad, kaitseliitlased, muusikud ja veel mitmed-setmed sekeldajad. Me oleme tartlased ja saarlased, mõnikord on meie kodukeeleks vene keel, mõnikord harva ka hoopis mõni eksootilisem. Mõnikord elame me koos kallimaga ja mõnikord on meie kallim meiega samast soost. Ja enamasti oleme me mitut asja korraga.

Iga kord, kui öeldakse välja, et mõni asi selles nimekirjas ei ole õige ja ei sobi tervikusse, tunneme me end puudutatuna. Kui seda öeldakse piisavalt kaua ja mitu korda, siis me hakkame seda külge endas peitma. Peidame seni, kuni enam ei olegi näha — on ainult ühtlaselt hall ja ilmetu mass „eestlasi“, „venelasi“, „sakslasi“. Sellist rahvust ei saa enam lugeda, selline rahvus vajab diagnoosi ja pikaajalist ravi. Lugeda saab rahvust, kus igaühel on õigus olla avalikult natuke isemoodi, koos oma isemoodi sõpradega ja teha isemoodi asju seni, kuni nad austavad teiste õigust olla samamoodi aga samas teistmoodi.

Ma usun, et see definitsioon on läbini sotsiaaldemokraatlik ja räägib ühiskonnast, kus „miilits ja punkar, sõbralikult näe, ulatavad teine-teisele nüüd käe“ ja sellise rahva liige tahaksin olla ka mina, ja aidata kaasa tema arengule.