Ebatraditsiooniliste peremudelite kaitseks

Artikkel ilmus Õhtulehes 11. mai 2013

Prantsusmaa seadustas omasooliste abielud koos adopteerimisõigusega. Küll seadustatakse peatselt ka Eestis, vaatamata häälekale vastuseisule. Seda lihtsalt põhjusel, et tõsiseltvõetavaid vastuväiteid tegelikult ei ole ning küsimus keskendub traditsioonidele.

Mida aga arvaksite väitest, et naistelt tuleks võtta valimisõigus, kuna see ei ole Euroopa kristlikus kultuuris traditsiooniks? Mis ju ka nii on. Seega traditsioonid ennekõike kirjeldavad hetkeseisu, mitte ei saa olla õigustuseks. Kui muutub ühiskond, peavad korrektuure tegema ka senised kombed, nii et aplaus Prantsusmaale julguse eest ebaõiglased traditsioonid kõrvale heita ja jõudu Eesti seadusandjatele sama teha. Aga mis edasi?

Traditsioonide allakäik

Minu arvamus on, et paljudel pessimistlikel kommentaatoritel on õigus ning samasooliste abielude seadustamine on ainult üks samm teel. Mõne jaoks on see samm õhtumaade allakäigutrepil, paljude jaoks aga peegeldab tõsiasja, et needsamad traditsioonilised ja nii väga kaitsmist vajavad pereväärtused ja -mudelid lihtsalt ei vasta enam 21. sajandi sotsiaalmajanduslikele vajadustele. Kui te mind ei usu, siis palun vaadake ise statistikaameti kodulehele: 2011. aastal lahutati 5499 sõlmitu kohta 3099 abielu. Euroopas on juba aastakümneid jälgitav trend, kus abielude arv kahaneb ja lahutuste arv kasvab. Mina oskan siit teha ainult ühe järelduse: abielu kui institutsioon ei ole paljude jaoks enam sobiv lahendus oma elu korraldamisel. Miks?

Esiteks ei ole abielu armastuse kants, vaid eluolu, s.h majandusliku seisundi kindlustamise vahend. Abieludega liideti kuningriike ja päranditülidega alustati sõdu. Tänapäeval asjad enam riikide tasandil nii ei käi ja ka üksikisiku pension kasvab ennekõike sambas, mitte ei pärandata põlist talukohta isalt pojale. Seega on oluliselt vähenenud vajadus abielu kui majandusliku kindluse mehhanismi järele ning vähenenud nende hulk, kes püsisid abielus ainult põhjusel, et neil ei oleks olnud võimalust muul moel ära elada. Traditsiooniliselt, mõistagi, olid selleks sunnismaiseks pooleks naised.

Teiseks oluliseks teguriks – ja see ei ole mitte vähetähtis – on naiste üldse kasvav vabadus valida. Traditsiooniliselt on mees võtnud naise ja naise kasvatada-vastutada on olnud ka lapsed (kahjuks toetab seda traditsiooni hooldusküsimustes siiani Eesti kohtupraktika).

Elementaarne bioloogia ütleb meile aga, et inimliik on sellise käitumisega suur erand – vist ainus imetaja, kus rollid on vahetunud ja jäme ots mehe käes. Reeglina valib kaaslase ikkagi selle soo esindaja, kes investeerib järeltulijatesse rohkem ressursse. Imetajate puhul on selleks ilmselgelt naine, kes peab sedasama järeltulijat pikki kuid oma kõhus kandma. Kuidas üldse on inimene arenenud kõigist teistest liikidest risti vastupidises suunas, on tõtt-öelda suur müstika. Naljaga pooleks võiks arvata, et kultuuri mõtlesid välja mehed, selleks et kindlustada oma sõnaõigus antud küsimuses.

On kuidas on, aga igatahes nii nagu maailmasõjad tõid naised tehastesse ja andsid neile majandusliku iseseisvuse, on digitaalne kommunikatsioon andnud neile võimaluse sotsiaalset survet tundmata järgida oma instinkte, s.o valida. Kes ei usu, siis registreerige end mõne online-kohtamisportaali kasutajaks, laadige üles enam-vähem vastuvõetav pilt ja jääge sõnumeid ootama. Kui te juhtute olema mees, siis jõudu ootamisel. Suurem osa tuttavaid naisi on aga pärast paari nädalat eksperimendist loobunud, kuna liigne tähelepanu muutub koormavaks.

Traditsiooniline abielu enam ei tööta ja naised saavad ise partnereid valida. Kuhu see kõik võib viia? See on natuke fantaseerimise küsimus ja seega võib julgelt pöörduda statistikaameti lehelt ulmekirjandusse. Huvitavad stsenaariumid on pakkunud välja R. A Heinlein* raamatus "Kuu on karm armuke" (Eesti Raamat, 2009. Originaal: "The Moon is a Harsh Mistress", 1966). Lühidalt kokkuvõetuna on rajatud Kuule vanglakoloonia, mis oma isoleerituse tõttu ei vaja erilist järelevaatamist ja toimib pigem äralõigatud uusasundusena. Oluline on pidada meeles, et reaalsuses ja ka ulmereaalsuses on ikka vangide hulgas naisi vähem kui mehi (ning kogu austuse juures, mis mul on võrdõiguslikkuse eest seisjatesse, jääb kehtima küsimus, et miks siinkohas heas seltskonnas sookvootidest ei räägita).

Mitmikabielud tulekul

Mis siis juhtub sellises huvitavas ühiskonnas, mis just oma isoleerituse tõttu saab eirata kõiki maapealseid norme? Nimelt see, et naiste vabadus valida viib kiiresti täiesti uute kooseluvormideni. Jaa, eksisteerib tavaline mees-naine abielu, kuna mõnele see sobib. Samas arenevad välja mitmikabielud, ennekõike mitme mehe ja ühe naise vahel. Kõige huvitavamana pakub Heinlein välja nn järgabielu (line marriage), kus abielus olijate hulk ja vanus ei ole määratud ning sedamööda, kuidas vanemad ühest otsast hinge heidavad, liitub teisest otsast sellesama abieluga uusi nooremaid liikmeid. Iga sellise abieluüksuse liige on abielus iga teise pereliikmega, mis muudab kooslused eriti püsivaks, kuigi nõuded uutele kandidaatidele on samuti kõrged — on ju vaja läbi saada rohkem kui ühe abikaasaga!

Ja kui hüpata ulmekirjanduse juurest hoopis psühholoogiasse, siis ka siin on huvitavaid avastusi, mis kinnitavad inimkonna praktilist kogemust, et maksiim "üks elu, üks armastus" võis kehtida Tuhkatriinu puhul, aga ei kehti suuremale osale inimkonnast. Armastusega on nimelt ajus seotud palju erinevaid piirkondi, ning nad tegutsevad küll üksteisest neurokeemiliselt teatud määral sõltuvalt, kuid neil kõigil on täita oma ülesanne (kaaslase valik, romantiline tõmme, usaldus ja pühendumus) ja nad talitavad selles osas siiski iseseisvalt. Nii et agoonia, mille saatel me valime mitmest kandidaadist ühe ja ainukese paarilise, ei ole mitte loomulik, vaid vähemalt osaliselt dikteerib just kultuur ja traditsioon ebaloomuliku püüdluse tuhkatriinuarmastuse poole. Ilmselge on aga, et elu ei mahu alati muinasjutu raamidesse.

Jaa-jaa. Mõistagi on alati argumendiks, et tõeline armastus saab olla ainult mehe ja naise vahelises abielus. Millele vastaks lihtsalt: aga kust sa tead?

Minu arvamus on, et järgmine teema abielu või kooselu seadustamisel on just nimelt mitmikabielud. Sest taas kord – ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti nende vastu ei ole ma kuulnud ning positiivseid näiteid seadustamata praktikast leiab laiast maailmast vähese vaevaga, kui õigest kohast otsida.

Selles mõttes on digitaalne keskkond lõputult tänuväärne ja anonüümsus internetis absoluutselt vajalik, et pääseda välja külaühiskonna kitsastest normidest, kus iga teisitimõtleja tembeldatakse nõiaks ja tasalülitatakse põhjendamata moraalsetest kaalutlustest lähtuvalt.

21. sajand tõotab tulla huvitav.

---
* Lugejale on autor võib-olla tuttavam filmidest "Tähesõdalased". Palun unustage need nurisünnitistest filmid, mis ei tee kuidagi au nende aluseks olnud tõeliselt mõtlemapanevale samanimelisele raamatule, mis on näiteks siiani USA merejalaväelaste kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Teisel pool vikerkaart

Artikkel ilmus Õhtulehes 06. aprill 2013

Teisel pool vikerkaart ehk seitsme mäe ja mere taga on üks kuningriik, kus… Ja siinkohal lähevad lood lahku.

Ühes on seal lohed ja nõiad, teises kuri võõrasema ja kolmandas head haldjad. Muinasjutud peegeldavad uskumusi ümbritseva maailma kohta ja ei saa öelda, et üks neist on täpsem, korrektsem või mingit pidi parem kui teine. Muinasjuttude väärtus ja võlu seisneb just selles, et neid on palju ja alati võib keegi tulla välja uuega, mis ei asenda eelmisi, vaid täiendab maagilis-müstilist maailma teisel pool vikerkaart. Ja kuigi see ei ole vist rahvaluuleteaduse seisukohast korrektne väide, las ta jääb illustreerima laiemat mõtet – on teatud valdkonnad, kus arvamuste paljusus ongi väärtus ning tõde kui niisugust ei ole, vaid iga uus kirjeldus, vaatenurk annab uut infot. Imelist teavet, mille hulgas kauneimad kunstiteosed, raamatud, laulud – inimkultuuri parimad saavutused, milleta elu poleks vahest elamist väärt.

Fakt või arvamus

Ja on valdkondi, kus kõik eelnev ei ole mitte lihtsalt vastupidi, vaid arvamused on ebaolulised ning mõõdetav ja kontrollitav tõde jääb selleks sõltumata kõigist vaatenurkadest. Tõde on võimalik mõõta näiteks vastava aparatuuriga või laiapõhjaliste uuringutega, mitte aga tuginedes oma eelistustele või sellele, kes esitab oma argumente huvitavamalt. Need alad on teaduse pärusmaa ja tänu neile teadmistele elavad inimesed kauem ja paremini kui varem, lendavad lennukid ja tiirlevad sidesatelliidid, mis kannavad edasi kõike seda, mida eelnevalt inimtsivilisatsiooni parimateks saavutusteks nimetasin.

Aga ei kanna mitte ainult parimat, vaid ka nende kahe – kutsume neid väga tinglikult kunstiks ja teaduseks – vahele jäävat halli ja sogast vett, kus arvamusi esitatakse faktidena selleks, et maailm paistaks rohkem kellegi lemmikmuinasjutu moodi. Sellisteks teemadeks on ennekõike ühiskonnakorraldust puudutavad küsimused ja nende hulgas kindlasti ka homoseksuaalsuse teema.

Olgu vahele öeldud, et ma ei ole teadlane, ei ole ka kunstnik. Olen hoopis trükimuuseumi juhataja, ning olen erialast lähtuvalt juurelnud kaua ja huviga selle üle, kuidas trükikunst kui niisugune on ajalooliselt kujundanud teadusliku mõtte arengut, kuidas inimesed on õppinud eristama arvamusi faktidest ja kuidas digitaalne revolutsioon on selle kõik jälle pahupidi pööranud. Lugu on nimelt selline, et tänapäeval on võimalik pikemalt süüvimata otsida igale väitele, igale muinasjutule kinnitust teistelt uskujatelt. Ja nii väisavadki need, kes usuvad, et autism tuleb vaktsineerimisest, blogisid ja foorumeid, kus teised uskujad kaasa kiidavad. Need, kes usuvad, et kliima püsib kenasti purgis, otsivad oma arvamusele kinnitust teistelt mõttekaaslastelt. Ja need, kes usuvad, et homoseksuaalsus on ravitav haigus, mille käes vaevlejad käivad koolimaja nurga taga alaealisi lapsi värbamas, otsivad internetiavarustest nende väiteid kinnitavaid lehekülgi. Ja leiavad!

Probleemiks on siinjuures, et ükski toodud näidetest (ja lugeja oskab kindlasti neid ise juurde mõelda) ei kuulu nii-öelda kunstivaldkonda, vaid teadusse. Ja teaduses on – nagu eelnevalt selgitatud – endiselt olemas õige ja vale vastus. Vaktsiinide ja autismi vahelisi seoseid ei ole leitud üheski tõsiseltvõetavas teadusuuringus, kliimateadlaste hulgas on kliima inimtekkeline soojenemine üldtunnustatud ning arstide, psühhiaatrite ja sotsioloogide seas valitseb konsensus selles osas, et homoseksuaalsus ei ole haigus, järelikult pole see ka ravitav ning et suures osas on see kaasasündinud eelistus, mida ei ole võimalik muuta ning mille aktsepteerimine tervikuna ei vii tsivilisatsiooni kokkulangemiseni, vaid ühiskonna tugevamaks muutmiseni. Seda põhjusel, et senisest enam inimesi saab tegelda sellesse ühiskonda panustamisega, selle asemel, et olla taga kiusatud usul, mitte faktidel põhinevate eelarvamuste pärast.

Kas uskuda või mitte?

Ja siinkohas ongi digitaalne revolutsioon paljusid hätta jätnud – koolis õpitud austus kirjasõna vastu annab aluse uskuda kõike, mis on liiga kergekäeliselt kirjas. Olukorras, kus kogu maailma informatsioon on taskus kaasas, peaks kooliharidus panema faktituupimise asemel senisest rohkem rõhku analüüsioskusele ja teaduse toimimise selgitamisele. Ikka selleks, et lapsed, kes on muinasjuttude kuulamise east väljas, oskaksid võrrelda erinevaid allikaid, nende usaldusväärsust ja luua endale tervikpilt mingi küsimuse teaduslikust käsitlusest.

Omaette karuteene osutab siinkohas regulaarselt muidugi ka ajakirjandus, kes mõlema osapoole ärakuulamise huvides paneb kõrvuti teadusliku väite ja arvamuskülje, unustades ära, et mõnel asjal ei ole kahte poolt. Artikkel «Gravitatsioon – poolt ja vastu!» on nonsenss ja sama on ka arutelu teemal «Homoseksuaalsus – haigus või mitte». Vastus on teada tegelikult aastakümneid. Kõige kaunim selle asja juures on, et ükski lugeja ei pea mind uskuma. Kõik teadustööd, mida neid väiteid kinnitavad, on internetist leitavad, kui viie minuti asemel kulutada viisteist, et teemaga natukenegi põhjalikumalt tutvuda.

Nojah, alati võib muidugi ka väita, et tegelikult jumal saab homoseksuaale ravida ja et kõik teadlased, kes vastupidist väidavad, on vabamüürlastest homoseksuaalide juhitud suurfirmade (või olid need nüüd maavälised olendid, ikka läheb meelest) käsualused, kelle ainus kõrgemalt antud käsk ja elu mõte on võltsida tuhandete osalejatega topeltpimedaid teadusuuringuid, aga… kusagilt läheb piir, kustmaalt inimene on oma väidetes juba ebapädev ja ta võiks rahulikult teovõimetuks tunnistada. Ma arvan, et see piir läheb umbes sealt, kus aetakse lõplikult segi tegelik elu ja muinasjutumaailm, mis algab teiselt poolt vikerkaart.