Kultuurikomisjonis: Raadi kultuurilinnak

13.02.2014 toimus Tartu Linnavolikogu kultuurikomisjoni koosolek, kus ma tutvustasin Raadi kultuurilinnakuga seonduvat ja seda mitte esimest korda oma elus. Kutsutud olid mitmed külalised ja juttu jätkus tund aega kauemaks kui koosolek planeeritud.

Ettekande mõte oli jätkuvalt sama, mida olen pidevalt korrutanud: linnal ei ole vaja midagi ehitada, vaid teha koostööd nende initsiatiividega, mis juba Raadil tegutsevad. Kui nende vajadused kokku võtta ja jätta natuke ruumi ka elumajade jaoks, on vaba pind juba täis. Mõistagi on päeva lõpus vaja osaleda välisrahastuse taotlemisel omaosalusega, aga selline põhimõtteline valmidus linnal täna on.

Laadisin presentatsioni ka PDF failina üles. Jah, joonistada ma ei oska:

Raadi, mu arm!

Artikkel ilmus Tartu Postimehes 17.09.2013

Katlamaja korsten Raadil.

Foto: Mana Kaasik

Ühelt poolt on ju tore, et kultuur on korraga suurelt plakatil kirjas, teisalt on teema selgelt üle paisutatud ning sisulised mõtted Raadi kultuurilinnaku taga on jäänud tagaplaanile. Vaadates ERMi ümbruses ringi, siis on ka ilma valimisteta selge, et piirkond vajab korrastamist ning linnaga liitmist.

Neid mõtteid on arutatud pikalt, ERMi ehituse algus pani lihtsalt inimesed tegutsema. Teisisõnu ei ole vist ühelegi Tartus tegutsevale poliitilisele jõule küsimuseks see, kas Raadiga on vaja midagi ette võtta. Arvamused lahknevad selles, mida ja kuidas seda teha.

Kartaago tuleb hävitada

Artikkel ilmus Müürilehes 29. august 2013

Eesti Rahva Muuseum Tartus Raadil võiks olla võimas magnet, mis pisemad algatused enda ümber kogub. Ruumi on. Tartu Trükimuuseumi juhataja Lemmit Kaplinski tutvustab ühte võimalikku süsteemi.

Siinsamas Müürilehes oli hiljuti juttu sellest, kuidas Tartu kultuurikorraldajast on kujunenud kultuuripoliitiku õudusunenägu. Mingi aktivist, kes ei lase rahus olla ja tahab pidevalt midagi teha, korraldada, sebida. Olen nõus ja lisan omalt poolt: Carthago delenda est! Tartu vajab kultuuritehast!

Kultuuritehas ongi just see koht, kus luupainaja-sekeldaja saab rahulikult kontserte korraldada, teatriproove teha, festivale ellu viia ja sekka oma lõbuks ka mõne poollegaalse laopeo organiseerida. Aga kui mõtleks veel suuremalt ja räägiks mitte enam tehasest, vaid tervest kultuurikvartalist või loomelinnakust, kus sellised sekeldajad kohe elaksid ja töötaksid? Selgitan…